EESTIMAA RONGID | TALLINNA TRAMM
TALLINNA TRAMM   
Vagunid 2 ja 7 Pärnu maanteel.

Vagun 54 Kopli lõppjaamas.

Vagun 59 Kopli lõppjaamas.

Vagun 67 marsruudil 4.


BENSIINIMOOTORTRAMMID

   Mootorvagunite tabel
   Järelrvagunite tabel


BENSIINIMOOTORVAGUNITE AJASTU TALLINNAS


Trammiliiklus Tallinnas sai alguse augustis 1888, kui kolme kohaliku paruni ettevõtmisel hakkasid sõitma hobutrammid Vanalt turult (raekoja taga) mööda Viru tänavat ja Narva maanteed Kadriorgu. Sama aasta septembrist pandi trammid käiku ka mööda Tartu maanteed Heeringa (Turu) tänavani. Aastal 1899 müüsid parunid oma ettevõtte Belgia aktsiaseltsile "Tramways de Réval". Aastal 1915 Vene-Balti ja Bekkeri tehaste poolt ehitati laiarööpmeline trammiliin mööda Kopli tänavat, kus hakkasid sõitma tehastele kuulunud auruvedurid vagunitega. Hobutrammiliiklus muutus sündmusrikkal 1917. aasta ebakorrapäraseks, 30 aastat 5 kopikal püsinud sõiduhind kasvas 20 kopikani ja suleti lõpuks Linnavalitsuse korraldusega 14. novembrist 1918. Tööle jäi vaid Kopli liin.


Oli selge, et Tallinna ühistranspordi arenemiseks oli vaja käiku panna kiirema ja võimsama veeremi, hobutransport aga enam ei vastanud kasvava linna nõudele. Seega oli trammiliiklus kesklinnas taastatud vaid aasta 1921 mais, kui üheksale vanale hobutrammivagunile monteeriti peale automootorid. Nende trammidega algas liiklus Vene turu ja Kadrioru vahel. Juulist pikendati liini Peetri platsini (Vabaduse väljakuni), kus oli valmis saanud trammi ringtee ümber Peeter I ausamba. Novembrist sõitis tramm sealt edasi mööda Roosikrantsi tänavat Pärnu maanteele, kuni raudteeni. Bensiinimootorvaguni loomine oli ühistranspordi arenemises suur samm edasi ning juba aasta pärast ilmus Tallinna tänavatel teine transpordiliik, mis ennast ette kujutas peaaegu samasuguse vaguni, vaid ettenähtud maanteel liikumiseks - aastal 1922 hakkas Tallinnas regulaarne bussiliiklus.


Esimesed mootortrammid linnaliinidele ehitati 1888. aasta kinniste konkavagunite baasil linna leivavabriku töökojas. Vaguni raam keevitati pikemaks ja raamile kinnitati harilik 20-25 hobujõuline veoautomootor (vagunitel nr 2, 3, 4, 8 ja 9 firma Garford, nr 1 ja 7 Selden, nr 6 Peerless ja nr 5 teadmata marki). Rattad pani käima kettülekanne. Kiirust arendas selline tramm 30...35 km/h, bensiini kulus keskmiselt 0,39 liitrit kilomeetrile. Kõik üheksa vagunit värviti roheliseks. Linnaliinidel sõitsid nad 1920-ndate lõpuni. Aastal 1931 said vagunid 6, 9, 7 ja 3 põhjaliku remondi ja jätkasid tööd Kopli liinil nr 51-54 all. Vaguni nr 1 remont jäi (arvatavasti rahapuudusel) ära ja vagun nr 55 seega sündimata. Vagunite 5 ja 8 alusraamidele ehitati uued bensiinimootorvagunid 64 ja 65.


Mootorvagunite taha haagiti ka järelvagunid. Järelvagunitena kasutati aastal 1913 valmistatud ASEA tehase konkavaguneid. Kasutati nii kinniseid (nr 31-36) kui lahtisi (nr 8-13) vaguneid. Kinnised vagunid said numbrid 102-107 ning sõitsid algul kesklinnas, hiljem Kopli liinil aastani 1951. Lahtised vaginid said numbrid 101 ning 108-112 ja sõitsid bensiinimootortrammidega vaid aastani 1925, siis aga kasutati neid elektritrammidega, mõnikord isegi kahe kaupa.


Neli täiesti uut bensiinimootorvagunit (nr 10-13) telliti "Dvigateli" tehasest aastal 1924, et taastada sama aasta detsembrikuus trammiliiklust mööda Tartu maanteed kuni Lubja tänavani. Need olid esimesed Eestis Tallinna jaoks ehitatud trammid. Istekohti oli uues trammis 18 (kaks pikka tamme- või saarepuust istet küljeakende all), seisukohti nähti ette taga- ja esiplatvormil kokku 16. Vagun oli 8,5 meetrit pikk, kiirus kuni 30 km/h, mootori võimsus 22 hobujõudu. Vagunite põhivärv oli sinine, külgedel valged triibud, millele oli kirjutatud "Sisse- ja väljakäik sõidu ajal on keelatud". Veel neli samasugust mootorvagunit (nr 6-9) telliti "Dvigatelilt" 1928. aasta laulupeoks. Aastal 1931 said nad uuteks numbriteks 56-63 ja viidi tasapisi üle Kopli liinile, mis oli aastal 1932 pikendatud kuni Balti jaamani.


Viimased neli bensiinimootorvagunit valmisid aastail 1931-1932 Riigi Sadamatehases. Kaks lühemat, nr 64 ja 65, ehitati vanade vagunite alusraamidele. Kaks pikemat, nr 66 ja 67, olid täiesti uued ja varustatud firma Continental 76-hobujõuliste mootoritega. Nii sai neid kasutada Kopli liinil talviti lumesahkadena. Veel üks bensiinimootorvagun ilmus numbri 126 all liinile detsembris 1949, tähistamaks Stalini 70. sünnipäeva. Tegemist oli endise vaguniga nr 61, mis novembris 1946 maha põles, siis uue kere sai ja järelvagunina ligi aasta liinil sõitis.


Bensiinimootortrammide liiklus Tallinnas lõppes 5. novembril 1953, kui Kopli liin linnaliinidega ühendati. Vagunid 57, 59 ja 126 jäid veel lühemat aega ning 66 ja 67 ligi kaheks aastaks järelvagunitena sõitma, seejärel kohandati 66, 67 ja 126 tehnilisteks trammideks.




Dmitri KNJAZEV,
Aare OLANDERI materjalide alusel.

Eesti Raudteeajaloo Selts
Copyright 2007-2016.
Statistika: 44 / 65830 / 77258.