EESTIMAA RONGID | TALLINNA TRAMM
TALLINNA TRAMM   
Vagun 16 Kadrioru depoo juures.

Koosseis 20+117 liinil 2/3 Tondi lõppjaamas.

Kooseis 21+121 Balti jaamas.

Koosseis 40+141 Ülemiste lõppjaamas.

Vagun T-11 (endine 47) Kopli depoos.


KOHALIKUD ELEKTRITRAMMID

   Mootorvagunite tabel
   Järelrvagunite tabel


TRAMMILIINIDE ELEKTRIFITSEERIMINE

Esimesed trammivagunid elektriveol ilmisid Tallinna tänavatel aastal 1925, kui algas regulaarne liiklus mööda Narva maanteed (insener Gavrilovi projekt). Hobutrammi elekriveoga asendamise ettepanekud küll tehti ka varem: aastatel 1896 ja 1913 hobutrammi omanik A.Ferzen tahtis rajada elektritrammi liini Vana turult kuni Balti jaamani, siis aga leidsid selle projekti paljud vastased. 1923. aasta 23. aprillil sõlmis Tallinna Linnavalitsus lepingu aktsiaseltsiga "Dvigatel", mis pidi valmistama üheksa uut trammivagunit. Samuti olid mitmetelt välismaa firmadelt tellidud rööpad, elektriseadmed ja muu varustus. Linnaraudtee osakond soovis juba maikuus hakata uue kaherajalise raudtee rajamist mööda Narva maanteed, kuid materjalide kohaletoimetamise hilinemise tõttu algasid ehitustööd vaid oktoobris. Jätkata tööd sooviti juba järgmise aasta suvel, kuid siis tekkis olukord, mis takistas elektrifitseerimist ligi kaheks aastaks - aasta 1924 juunis rahandusministri käsutusega lõpetas Eesti Pank trammiehituse rahastamist. Linnavalitsus oli sellega sunnitud oma plaane muuta: aasta 1924 septembris trammiliini Vabaduse väljakult Balti jaama rajamise otsus oli tühistatud, selle asemel oli Vene turult mööda Tartu maanteed Lasnamäeni ehitatud kaherajaline tee, kus hakkasid alates 4. detsembrist 1924 a. sõitma bensiinimootortrammid. Järgmisel aastal elektrifitseerimise tööd jätkasid ning juba 28. oktoobrist 1925 a. algas Tallinna esimesel elektrifitseeritud trammiliinil regulaarne liiklus.


Tartu maantee liin oli elektrifitseeritud kahe aasta pärast - siin oli liiklus avatud 22. oktoobril 1927 a. Aasta 1928 juulini olid käigus Tartu maanteel koos elektritrammidega ka bensiinimootorvagunid, mis sõitsid Pärnu maanteelt. Aastal 1934 otsustas Linnavalitsus Pärnu maantee liini ¨mberehitada ning elektrifitseerida. Samuti oli otsustatud rajada ka uus trammidepoo ning soetada neli uut vagunit. Uue raudtee ehitamine algas järgmise aasta suvel ning juba 20. veebruaril 1936 oli liiklus pidulikult avatud. Tartu ning Pärnu maantee liinid olid nüüd taas ühendatud, sellel liinil aga sõitsid mõni aeg ka kaks bensiinimootorvagunit. Alates aasta 1939 maist jäid kesklinna liinidel liikumas ainult elektritrammid. Koplisse sõitis elektritramm esimest korda vaid aasta 1953 novembris, kui isoleeritud trammiliin Koplist Balti jaama oli lõpuks trammivõrguga ühendatud ja elektrifitseeritud.


KOHALIKU KOPMLEKTEERIMISE MOOTORVAGUNID

Tallinna esimesed elektritrammivagunid ehitati "Dvigatelis": metallist alusraamile monteeriti tammepuust sõrestik, mis kaeti väljast terasplekiga ja seest tammevoodriga. Kere värviti siniseks, akende ümbrus valgeks ja katus helehalliks. Kered paigutati vahetatavatele alusvankritele, mis olid valmistatud Rootsis ASEA tehases. Vagunitele nr 14-17 monteeriti Siemens-Schuckerti ja nr 18-22 AEG elektriseadmed. Kumbagi rattapaari käivitas üks 37,5 kW võimsusega veomootor, salongis oli ettenähtud 24 istekohta. Järgmised neli samasugust vagunit (nr 23-26, Siemens-Schuckerti elektriseadmetega) telliti Raudtee Peatehasest Tartu maantee liinile sügiseks 1927, kuid valmis said need alles juunis 1928. Neli uut samasugust mootorvagunit nr. 27-30 telliti ka Pärnu mnt. liini elektrifitseerimise puhul, need said valmis õigeaegselt, veebruaris 1936. Alusvankrid ehitas "Ilmarine" ja kered Riigi Sadamatehas, lõplik kokkupanek ja AEG elektriseadmete montaaž toimus trammi töökojas. Samamoodi valmisid aastail 1937-1939 vagunid 31-33.


Sõja-aastad elasid Tallinna trammid üle kaotusteta. Suveks 1945 olid 20 elektrimootorvagunist korda tehtud 16. Kauem läks aega nendega, mis 9. märtsi 1944 pommitamisel jäid Pärnu maantee depoo vana vagunikuuri rusude alla (vagunid 19, 20, 30, 31). Vagunid 20 ja 31 taastati esialgu järelvagunitena, elektriseadmed pandi neile peale 1949-1950. Uusi vaguneid oli vaja sellegipoolest. 1945. aastal tegi Tallinn taotluse 15 mootor- ja 10 järelvaguni saamiseks Königsbergist, kuid saadaolevad vagunid eraldati Simferoopolile. Nii tuligi vanad joonised taas välja otsida ja uute vagunite ehitus ise ette võtta. Seitsme mootorvaguni ehitusega oli trammitrusti töökojas alustatud juba 1948, kuid pärast alusvankrite ja alusraamide valmimist jäi töö seisma. Kuidagi ei saadud krediiti kerede ehituseks; pealeselle anti 1950. aastal suur osa trammi töökodadest hoopis uue taksopargi käsutusse, nii et poolvalmis trammialused tuli lahtise taeva alla tõsta. Kuidagi siiski said uued vagunid nr 34-37 trammitrustis valmis, samas kui nr 38-40 ehitati lõpuni "Ilmarise" tehases. Esimestena Tallinnas said uued trammid puna-kollase värvkatte. Veel 8 mootorvagunit (nr 41-48) valmisid trammitrusti töökodades 1953. aastal.


JÄRELVAGUNID

Peale elektritrammi töö algust haagiti neile taha aastal 1913 ASEA tehases valmistatud lahtised hobutrammivagunid. Esimesed uued järelvagunid nr 113-115 ehitati Riigi Sadamatehases valmis 1931. aasta novembriks. Need olid samasuguste kandiliste keredega nagu samal ajal ehitatud bensiinimootorvagunid 64 ja 65, ainult ühe külgakna võrra pikemad (kogu vagun oli 9,8 m pikk). Sadamatehases valmisid aastail 1937-1939 veel järelvagunid nr 116-118 ja 121-124. Järelvagunid 119, 120 ja 125 tehti endistest bensiinimootorvagunitest nr 64, 65 ja 60, kui linnaliinidel nende järele vajadus kadus. Ka 126 ja 127 ehitati endiste bensiinimootorvagunite baasil, aga seda juba pärast sõda.


Aastail 1952-1954 järelvagunite arv kahekordistus, kui trammitrustis ehitati 23 uut järelvagunit (nr 128-150). Erinevalt vanematest olid need ümarate otstega, põhiplaanilt identsed mootorvagunitega, kuid ühe külgakna võrra lühemad. Kui kadus vajadus trammikoosseisude ümberhaakimiseks lõpp-peatustes (1958), kujunesid välja enam-vähem kindlad trammikoosseisud. Sarnased numbrid üritati üldjuhul kokku panna (15+115, 23+123 jne), aga paljudel vagunitel oma "õige" paariline puudus ja aeg-ajalt koosseisud vahetusid.


KOHALIKE TRAMMIDE AJASTU LÕPP

Elektritrammide mahakandmine algas märtsis 1960, kui Lasnamäelt laskudes läks Tselluloosi kurvis ümber trammikoosseis 44+144. Kuni 1965. aasta alguseni kanti maha veel mootorvagunid nr 14, 17, 19, 20 ja 21, alles jäi veel 28 vana koosseisu. Nendest lahtisaamist kiirendas järgmine õnnetus, sedapuhku koosseisuga 42+149, mis 24. juulil 1965 Põhja puiesteel Elektrijaama kurvis liiga suure kiiruse tõttu ümber läks. Uurimiskomisjoni üheks põhijärelduseks oli, et need trammid tuleb mitmete tehniliste puuduste tõttu võimalikult kiiresti liiklusest kõrvaldada. Leiti, et ümberminekut soodustab nende trammide kõrge raskuskese.


Aastast 1955 Tallinna liinidele juba saabusid Ida-Saksamaalt uued LOWA ja Gotha vagunid ning nende arv oli piisav, et kodamaised vagunid võiks maha kanta. Sügiseks 1967 olidki kõik Tallinnas ehitatud trammid oma liinisõidud lõpetanud, ühtlasi kadusid sellega trammidest konduktorid kuna kohalikud järelvagunid olid ainsad, kuhu kassasid peale ei monteeritud. Õige mitu vana vagunit jätkas teenistust lumesaha, manöövervaguni, killustikuveoplatvormi, liikuva lao või garderoobina. Kopli depoo manöövertramm T-11 endine nr.47 taastati reisivagunina trammi 100 aasta juubeliks.


Dmitri KNJAZEV,
Aare OLANDERI materjalide alusel.

Eesti Raudteeajaloo Selts
Copyright 2007-2016.
Statistika: 44 / 65830 / 77258.